Miks üldse õppida ajalugu?
Lihtne vastus oleks: et teada, mis juhtus.
Aga see kursus lähtub natuke teisest ideest – ajalugu ei ole ainult minevik, vaid viis mõista olevikku ja iseennast.
Ajalugu on nagu ajarännak. Mitte kohtadesse, vaid ajastutesse. See aitab näha:
- kuidas me siia jõudsime,
- miks maailm on selline nagu ta on,
- ja miks me ise mõtleme just nii, nagu me mõtleme.
Ja vahel isegi seda, et kui mustrid korduvad, siis võib ajalugu anda aimu ka tulevikust.
Ajalugu on seoste nägemise kunst
Ajalugu näitab seoseid kirjandusega, kunstiga, geograafiaga, keeltega, teadusega, filosoofiaga, psühholoogiaga jne.
Ja kas seoste leidmine ja loomine ei ole just see viis, kuidas me üldse mõtleme?
Kuidas me õpime?
Õppeaine „Üldajalugu“ on jagatud kaheks kursuseks:
- vanaajaks
- ning kesk- ja uusajaks
Aga alustame tegelikult veel kaugemalt – ajast enne ajalugu.
Enne Kreekat ja Roomat.
Enne riike.
Enne kirja.
Teisisõnu: esiaeg.
See on koht, kus tekib üks esimene nihe.
Kui me räägime „ajaloost“, mõtleme tihti paari tuhande aasta peale.
Tegelikult moodustab see vaid väikese osa inimkonna loost.
Kiviaeg üksi katab umbes 90% inimese ajaloost.
See paneb asjad päris teise perspektiivi.
Kas kiviaeg oli tegelikult „primitiivne“?
Üks kursuse eesmärke ongi selliseid lihtsaid eeldusi veidi raputada.
Näiteks:
kas kiviaeg oli lihtsalt aeg, kus inimesed elasid koobastes ja kasutasid kivikirveid?
Või oli seal juba:
- kunst,
- sümbolid,
- võib-olla isegi religioon?
Näiteks on leitud:
- üle 30 000 aasta vanuseid loomakujukesi,
- keerukaid kaljujooniseid,
- ja isegi ehitisi, mis on vanemad kui Stonehenge.
Göbekli Tepe (tänapäeva Türgis) on umbes 6000 aastat vanem kui Stonehenge – ja viitab sellele, et organiseeritud ühiskond ja rituaalid võisid tekkida enne põllumajandust.
Kas “primitiivne” võib olla vahel tark ja elujõuline?
Küsimused on olulisemad kui vastused
Selles kursuses ei ole eesmärk lihtsalt faktide pähe õppimine.
Pigem:
- küsida,
- kahelda,
- ja mõelda.
Näiteks:
- kas neandertallased matsid oma surnuid teadlikult?
- kas neil oli ettekujutus „teisest maailmast“?
- kui erinevad nad meist tegelikult olid?
Ajalugu on selline maailm, kus alati ei ole kindlaid vastuseid. Vahel me ei tea vastuseid, vahel vastused muutuvad. Enamasti viivad meid aga edasi hoopis küsimused. Sellised küsimused ei pruugi saada lõplikke vastuseid – aga need muudavad viisi, kuidas me ajalugu näeme. Ajaloos me seega õpime küsima, vaatama, nägema ja märkama.
Kuidas tunnid toimuvad?
See ei ole klassikaline loeng, kus õpetaja räägib ja õpilased kuulavad.
Tund on pigem koostöö:
- sissejuhatus või eelmise teema kordamine
- õpilaste ettekanded
- arutelud
- uue teema avamine või grupitöö
Igaüks teeb kursuse jooksul vähemalt ühe ettekande – eesmärk ei ole ainult esineda, vaid õppida:
- infot struktureerima,
- seoseid looma,
- ja leidma huvitavaid „nurki“.
Vahel võib tund toimuda ka klassiruumist väljas – näiteks jalutuskäiguna linnas.
Ajalugu kui peegel
Võib-olla kõige olulisem selle kursuse juures ei ole konkreetne ajastu – olgu selleks kiviaeg, Kreeka või Rooma.
Olulisem on see, et ajalugu hakkab tööle peeglina.
Kui me uurime:
- kust tuli teaduslik mõtlemine,
- miks on olemas erinevad usundid,
- või kuidas kujunesid ühiskonnad,
siis me tegelikult uurime ka iseennast – me saame teada, mis on üldse loonud eeldused selleks, et me oskaks mõelda nii nagu me praegu mõtleme.
Veel üks vaatenurk
Kui kogu kursus ühe lausega kokku võtta, siis võiks see olla midagi sellist:
ajalugu ei ole ainult minevik – see on viis õppida nägema mustreid.
Ja kui neid mustreid märgata:
- ei ole maailm enam juhuslik,
- vaid muutub loetavamaks.
Lõpetuseks
See kursus ei püüa anda valmis pilti maailmast.
Pigem annab ta tööriistad:
- et ise mõelda,
- ise seoseid luua,
- ja vahel ka küsida küsimusi, millele polegi lihtsat vastust.
Sest võib-olla ongi ajaloos kõige huvitavam see,
et see ei ole kunagi päris valmis.
